Nime kohta Vaarika
Vaarika on nimi nagu metsatee lõpus leitud peotäis metsmarju – ootamatu, armas ja päris. Selles on mahedust ja looduslähedust, mis teeb ta eriliseks nende nimede hulgas, mis on laenatud kaugelt. Vaarika kõlab eesti keeles loomulikult, nagu ta oleks alati siin olnud, nagu ta kuuluks sinna, kus kasvavad kärbseseened ja kus päikeselaigud mängivad läbi lehtede. See on nimi tüdrukule, kes armastab avastada, kes leiab rõõmu pisiasjadest ja kelle naer on nagu suveõhtu – kerge ja meeldejääv. Vaarika on haruldane valik tänapäeval, mis teeb ta kohe eriliseks, kuid mitte võõraks. Ta on nimi, mis paneb inimesed naeratama, sest ta toob meeltesse midagi head – marju, metsa, päikest, lapsepõlve.
