Nime kohta Edith
Edith – see nimi on ajaproovile vastu pidanud ja seda põhjusega, mis ei vaja pikka seletust. Ta ei järgi moevoole ega karju tähelepanu järele; ta lihtsalt on, täis vaikset autoriteeti ja elegantsi, mida ei saa õppida ega laenata, vaid mis tuleb nime endaga kaasas. Edith kõlab nagu raamatukogu vanade raamatute lõhn – soojalt, usaldusväärselt, veidi nostalgiliselt, kuid mitte iganenult ega igavalt, vaid pigem ajatult. Tüdruk nimega Edith kannab endaga kaasas teatud gravitatsiooni – inimesed jätavad ta meelde, võtavad teda tõsiselt, usaldavad teda instinktiivselt, ilma et ta peaks seda välja teenima igas olukorras uuesti ja uuesti. See nimi on olnud kuulsate kunstnike, lauljate ja kirjanike oma põlvest põlve, kuid ei tundu seetõttu koormavana – pigem inspireerivana, nagu pärandus, millest tohib uhke olla ja mida tasub kanda. Edith on klassika, mille juurde tullakse tagasi, sest ta ei vanane ega kaota oma jõudu ega kõla. Ta on nimi, mis annab tüdrukule kindla aluse, millelt kasvada, ning tiivad, millega lennata – mõlemad samaaegselt ja täiesti vastuoluta.
